Tsink reageerib hapete, alkaani ja teiste mittemetallidega. Temperatuuril 100°C kuni 210°C on tsink vormitav ning sellele võib anda erinevaid kujusid. (Olles kuumutatud üle 210°C muutub tsink rabedaks ja pulbristub vormimisel kergesti). Tsink on enimkasutatavatest metallidest neljandal kohal (temast ees vaid raud, alumiinium ja vask). Tsingil on palju rakendusalasid näiteks tsinki kasutatakse terase graveerimiseks, et korrosiooni ära hoida, tsingist on vermitud münte (alates 1982. aastast on USA 1-sendiste müntide südamik tsingist), tsinki kasutatakse oreliehituses plii/tina sulamite asendamiseks, kuna see on peaaegu eristamatu plii/tinast (samuti on see praktilisem kokkuhoidlikkuse mõttes ning kergema massiga), tsinkkloriidi kasutatakse deodorandina ning puidu säilitusvahendina, tsinki kasutatakse enamustes vitamiinides. Arvatakse, et sellel on
IV – Riia (1830) V – Lemsalu (1832 kevadel) VI – Pärnu (1833 aprilli lõpul) Spetsiaalkaardi kuue kaardilehe pildid on esitatud lisadena (Lisad 1-6) ning neid säilitatakse Eesti Rahvusraamatukogu Digitaalarhiivis digiteeritud rahvusteavikute DIGMAP-idena. Kaardileht I – Tartu (Lisa 1.) kohta on fragment Liivimaa spetsiaalkaardist. (Varep 1957; Potter, Treikelder 2011) Trükioriginaalide graveerimiseks taotleti luba keisrilt Nikolai I-lt kohe peale esimese kaardi valmimist 1824, graveeriti sõjatopograafide korpuses ja trükiti 1839 aastal Peterburis kindrastaabi trükikojas. Nagu planeeritud koostas Rücker ka Liivimaa 7 üldkaardi (Joonis 1), mis ilmus 1836 Tartus Kluge kirjastuses, kuid uus atlas jäi finatseerimisprobleemide tõttu välja andmata. (Potter, Treikelder 2011; Varep 1957) Joonis 1
annaabi.ee 
