Essee õudusfilmidest
& Mr Hyde").
Õudusfilmide arengu ning leviku soodustajaks võib pidada ekspressionistlikke saksa
tummfilme. Varaste õudusfilmide zanris oli kajastatud palju gootilist. See tähendas, et
tegevuspaigaks olid tavaliselt kõhedates vanadest mõisades, lossides või udustes, hämarates
ning varjuderohketes paikades. 19. Sajandi lõpul ning 20. Sajandi alguses olid filmide
peategelasteks vampiirid ja koletised. Näiteks filmides ,,The Vampire", ,,A Fool There Was",
,,Nachte des Graunes", ,,Drakula Halala", ,,Nosferatu, A Symphony of Horror", oli
peategelaseks vampiir. Eriti kustumatu mulje jättis just viimane film, mis on siiani jäänud
õudusfilmide ikooniks. Olenemata sellest, et tegu oli tummfilmiga, on selles filmis kõik
õudusfilmile olulised elemendid, kasutati väga hästi ära varju ning hämarust, tegevuspaigad
olid hoolikalt valitud kõhedad vanad hooned. Tegu on väga hea 20. sajandi alguse õudusfilmi
näitega
annaabi.ee 
