Giuseppe Verdi
III vaatusest, orkestrisissejuhatus ja Aida romanss samast vaatusest jpt.
"Aida" partituur on meloodiarikas mitte üksnes aariatesansamblites, vaid ka
deklamatsioonilis-kantileensetes retsitatiivides. Meenutagem Aida traagilist monoloogi sellele
eelneva Radamese väejuhiks pühitsemisega (I vaatus), stseeni Amnerise juures ning Aida
Amnerise duetti (II vaatuse 1. pilt), eriti ega itaalia ooperiloomingu grandioossemaid
massistseene erinevate emotsionaalsete kihistustega I vaatuse finaali (Egiptuse vägede
võidukas naasmine sõjaretkelt). Uudset psühholoogilist allteksti tõi Verdi ka poeetilise Niiluse
pildi lüürilisse lauluvormi (Aida romanss). Ebatavaliseks kujunes "Aida" lõpp. Finaalile lüürilist
karakterit taotledes sunnas Verdi vaatuse dramaatiliskulminatsioomlise pinge jäägitult
eelmisesse, kohtumõistmisepilti, mis oma kaheplaanilisusega on lausa vapustav. Ooperi