Eesti asjaajamiskeel ja selle kasutust reguleerivad nõuded
neutraalne sõna (Kuhhi 2006: 12). Kui aga tekst tõepoolest nõuab mõne spetsiifilise
sõna kasutust, siis on mõistlik see alati pisut lahti seletada.
Tähtis on jälgida, et mõiste ja sõna tähendus vastaks üks ühele (Erelt jt. 2007: 23). Kulli
järgi on tarbetekstis sünonüümide ehk samatähenduslike sõnade tarvitamine piiratud
ning reguleeritud (Kull 2000: 12).
Kui eelnev puudutas teksti sõnavara kasutust, siis sellega teksti konkreetsus ei piirne.
Sama nõue kehtib ka grammatikalistele vahenditele. Soovituslik on kasutada ainsuse
vormi ja seda eriti liigimõistetest rääkides. Lisaks on hea kasutada isikulist tegumoodi,
sest selle väljenduslaad on mõjusam ning isikulises tegumoes esitatud tegevusverbid
muudavad teksti elavaks ja dünaamiliseks.
9
1.2.3 Teksti tihedus
Eelnevatest alaosadest selgub, et hea tekst on selge ja konkreetne, mistõttu tuleb vältida
lugeja tarbetu informatsiooni ülekuhjamisega
annaabi.ee 
