Viikingid kui kultuurikandjad
Normaalruunid on ruunitähestiku tavalisem vorm ja
see domineerib ka viikingiajastu ruunikividel. Lühiharulised ruunid on normaalruunide
lihtsustatud vorm. Kriipsuta ruunimärgid on järjekordne lihtsustamine ja seda tähestikku
nimetatakse ka viikingiajastu kiirkirjaks või stenograafiaks. Kuusteist ruunimärki ei olnud
piisav kõikide kasutuses olnud häälikute tähistamiseks ja seepärast pidid mõned märgid
mitme hääliku eest seisma.
Viikingite ruune on leitud graffitina puust siltidelt, mida kasutasid kaupmehed, või
relvadel ja hauakividel. Ruunide nurgeline kuju teeb nende kivisse graveerimise lihtsamaks.
Norra legendi järgi oli Odin see, kes sai läbi eneseohverduse ruunidest teada. Havamal (üks
Luulelise Edda luuletus) kirjeldab Odini leidu: ,,Ma tean, et rippusin tuulisel puul / tervelt
üheksa ööd, / odaga haavatud ja Odinile antuna, / iseendalt iseendale, / sellel puul, mille
annaabi.ee 
