Kunstiretsensioon Maris Ojasuu fotonäitusest
Samas, mida rohkem oli pildil pitskleitides neiusid, seda vähem mõjuvamaks see ka muutus,
sest kui soololaul tehakse koorilauluks, kaotab esimene oma meloodia nüansid. Ühesõnaga
terve tantsijannade trupp ei mõjunud väga hästi, sest sellistel juhtudel kadus teoselt
mõningane müstilisus, sisemine pinge.
Toda pinget oli vähem ka teise korrusel, kus olid väljas maastikupildid. Meeleolu näis küll
sarnasena baleriinipiltidelt- olustik oli samuti muhe, õrn ja graatsilisena mõjuv, kuid värvides
oli näha muutust. Kontrastsus ega valguse mängud polnud teisel korrusel enam nii tähtsad
värvigammas tõusid esile pruunid, hallid, valged ja rohelised toonid. Kujutatu suhtes võib
kunstnikule maastikufotode puhul heita ette vähest ilutsemist. Näiteks pilt, kus oli üsnagi
vägivaldselt kokku pandud nii mets taevaservalt tõusva kuuga kui ka järv sellel seilava
purjekaga (ilmselgelt arvutis kokku monteeritud). Too taies mõjus kuidagi ülepakutuna.
annaabi.ee 
