Elektronmikroskoobis paistab nende rakukest nagu tavaline g(-) rakukest. Arvatakse, et peptidoglükaanahelad on fleksi- ja müksobakteritel hõredalt kokku õmmeldud. Erandlikud rakukestad on arhedel. Graampositiivselt värvuvate arhede rakukestast on leitud spetsiifilist peptidoglükaani, nn pseudomureiini. Selles puuduvad D-aminohapped ja muraamhape. Mõnedel metanogeenidel, halobakteritel ja Sulfolobus'el on rakukest valguline. Need värvuvad graamnegatiivselt. Halobakterite valgulised rakukestad on püsivad vaid kõrge NaCl sisaldusega keskkonnas. Koosnevad happelistest glükosüülitud valkudest, mis stabiliseerivad Na-ioonid. Madala soolasisaldusega keskkonnas lüüsuvad. Planctomyces ja klamüüdiad. Peptidoglükaan puudub. Rakukest valguline (nn S-kiht). Rakul võib olla välismembraan. Herpetosiphon ja Chloroflexus. G(-) moodi, kuid välismembraanis puuduvad lipopolüsahhariidid.
redutseeri. Siia kuulub rida ohtlikke baktereid. C. botulinum põhjustab toidumürgitust botulismi, C. tetani kangestuskramptõbe (teetanust), C. perfringens ja C. histolyticum gaasgangreeni ja ka toidumürgitust. C. difficile. Avastati 1930. a., kuid 70-ndatel hakati teda rohkem uurima seoses AB ravi järgse kõhulahtisusega. Algul peeti normaalse mikrofloora kahjutuks esindajaks, enam mitte. Põhjustab soolte põletikulist haavandumist *Veillonella. Siia kuuluvad väikesed (0.3-0.5 m) graamnegatiivselt värvuvad kokid. Vanas Bergey kästraamatud grupeeriti nad kokku anaeroobsete g(-) kokkidega. Rakukesta ehitustüüp ikkagi g(+). Rakud on tavaliselt paarides, liikumatud ja asporogeensed. Nad ei 13 käärita suhkruid, sest neil puudub heksokinaas, küll aga kääritavad nad laktaati, püruvaati, malaati ja fumaraati. Põhiline käärimisprodukt on propionaat ja atsetaat. Kus leidub
annaabi.ee 
