Eesti kunst 1918-1940
ilmselt ühepoolseks, kuid oma seisuslikus kõrkuses äärmuseni šokeeritud perekond tunnistas
neiu nõdrameelseks ja ta saadeti viivitamata Saksamaale ravile. See seik heitis oma varje
Laikmaa kogu edasisele isiklikule elule: tuli ridamisi varieeruvaid vahekordi, kiindumusi
või ka pealiskaudsemaid seltskonnaseiklusi. Kindlamat ja püsivamat pidepunkti ei suutnud
mees oma tundeelule enam leida.
Väga andekas ja loomupäraselt sarmikas oli kursusi neljateistkümneaastaselt alustanud
gorodskoi koolipoiss Aleksander Uurits, voorimehe poeg kaugest agulist. Temast sai peagi
nii maestro enda kui ka õpingukaaslaste lemmik ja teda hakati kutsuma Printsiks. Kuigi ta
hiljem oma kunstiõpinguid Peterburis jätkas ja loomingus väljapaistvat võimekust ilmutas,
ei piisanud paraku tema seesmistest jõuvarudest kõigi raskuste ületamiseks, tõeliseks
eneseteostuseks kunstnikuna. Teistest
Laikmaa varasematest õpilastest, kellele sai osaks pärastpoole eesti kunstis koht leida, tuleb