Eesti kirjandus II kevad
„Rändlindude“ ajas on juba mingisugune vallisoolikkus välja kujunenud.
Kindel on see, et ta on mingit moodi pidevuse ja järjekestvuse luuletaja.
See hakkab perekesksusest ja koduruumist. Ta hakkab näiteks läbi
luuletama sugulussidemeid. Mingi hõimukeskne vaatepunkt on samuti
oluline. Hõimutunne on samti rahvustunde alus. Samas ei lähe ta aga
suuresõnaliseks, ta jääb väikeste asjade kaudu kõnelema ja need
tunduvad olevat kõnekad.
Vähemtähtsaid autoreid
Peep Ilmet (Gorinov) ja Hannes Varblane
Ilmet on üks almanahhiautor Eestis, ta pole 60ndatel ametlikus kirjanduses
kohal. Radikaalsus, mis 60ndate/70ndate vahetusel tuleb on traditsiooni
suhtes sõbralik. Traditsioon nagu revideeriks isenneast.
Hannes Varblane ei avalda 60ndate lõpus luuletusi. Ta ütles, et ta ei
avaldanud luulet selle pärast, et Eller tegi tema luulet maha.
Aado Lintrop ja Lembit Kurvits
Lembit Kurvits pole kirjanduslike tekstideda väga figureerunud. Ta juba