V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Silm nuttis, suu kisendas ja hambad näisid ainult
hammustada tahtvat; Kogu see tomp rabeles kotis rahva suureks imestuseks, keda järjest
juurde sigines.
Proua Aloise de Gondelaurier, rikas ja suursugune daam, kes umbes kuueaastast ilusat
tütarlast käest kinni hoidis ja pikka hõljuvat loori kandis, mis ta kõrgel soengul kuldsarve
otsa oli kinnitatud, jäi mööda minnes sõime ette seisma, et hetkeks vaest olendit silmitseda,
kuna ta veetlev väike tütar Fleur-de-Lys de Gondelau-rier, kes üleni sametisse ja siidi oli
ehitud, oma kena väikese näpuga veeris sõime külge kinnitatud pealkirja; «Leidlapsed».
«Arvasin ikka,» ütles daam jälkusega ümber pöördudes, «et siia ainult lapsi pannakse.»
Ta pööras selja, viskas kaussi ühe hõbefloriini *, mis vaskrahade sekka kolksatas. Vaesed
nunnad Etienne-Haudry kloostrist tegid tahtmatult suured silmad.
Hetk hiljem läks sealt mööda kuninga protonotar, auväärt ja õpetatud Robert Mistricolle,