V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kes ehmatasid, nähes oma nõmmedel Jumalaema kiriku tornide hiiglavarju tantsivat.
Hulgused tundsid suurt hirmu ja olid üsna vait. Kuuldi ainult kloostrisse suletud
kanoonikute hädakisa, kes olid paanikas nagu hobused põlevas tallis, akende kiiret avamist
ja veel kiiremat sulgemist, segadust ja rabelemist elamutes ja Linna Haigemajas, tuule ulumist
leegis, surijate viimast rögisemist ja tinavihma pidevat pladisemist vastu tänavakive.
Vahepeal olid hulguste peamehed taandunud Gonde-laurier' maja trepile, kus nad aru
pidasid. Mustlaste hertsog istus kivipostil ja vaatas ebauskliku hirmuga üles fantastilise
lõkke poole, mis paarisaja jala kõrgusel lõõmas. Clopin Trouillefou näris raevus oma suuri
rusikaid.
«Kuidagi ei saa sisse!» pomises ta.
408
2
4
1
«Vana nõid, aga mitte kirik!» torises vana mustlane jVlathias Hungadi Spicali.
«Paavsti vurrude nimel,» ütles üks vana hallijuukse-line irvhammas, endine sõjamees,