Renessansskunst
sammul esile pilvil kõndiv noor ema lapsega, kelles elutõde ja loomulikkus on ühendatud
ideaalse täiuslikkusega.
Täiesti omalaadne oli maalikunst Veneestias. Sellesse saartele ehitatud linna ei sobinud
freskomaal niiskuse tõttu, nii et vare, kui mujal Itaalias omandati seal Madalmaadelt
pärinev, mugav ja kullakad toonid ning pidulik meeleolu.
Esimesed suurnimed Veneetsia kunstnike plejaadis olid Giovanni Bellini (1430-1516) ja
Giorgione (1477-1510).
Goierione õpilane Tizian (1477-1576) jõudis oma pika, ligi 100 aastat kestnud elu
jooksul edukalt viljelda peaaegu kõiki alasid tolleaegses maalikunstis. Ta altarimaalid on
pidulikud, suurejoonelised, rikkalikud ülesehitusega ja samal ajal ikkagi maiselt, isegi
nagu kehaliselt tajutavate tegelastega. Portreed andis ta oskuslikult edasi inimeste
iseloomu, tema seisundit ühiskonnas, tema suurust ja väärikust. Tizianist peeti väga lugu