Nouvelle vague - Murrangu saabumine Prantsuse filmikunstis
Truffaut’ „Les quatre cents coups“ sai 1959. aasta
Cannes’i filmifestivalil niivõrd suureks läbilöögiks, et alles nüüd puhkes Prantsuse uus
laine täielikult õide ja jõudis maailma massidesse. Samal festivalil sai head kriitikat oma
originaalsuse poolest ka Alain Resnais’ film „Hiroshima mon amour“, millest sai
samuti rahvusvaheline hitt. Nüüd, kus paljude filmiarmastajate pilgud olid pööratud
Prantsusmaa suunas, tegi see olukorra mõnevõrra lihtsamaks Jean-Luc Godardile, et
oma debüüdiga silma paista. 1960. aastal nägigi ilmavalgust tema kassaedu saavutanud
ja kriitiliselt hästi vastu võetud film „À bout de souffle“, mida võib pidada Prantsuse uue
laine manifestiks, kuna selles eksisteerivad pea kõik antud liikumist kirjeldavad tegurid:
autorlus, pikad kaadrid, kaadrisisesed lõiked, neljanda seina lõhkumine, suur
teravussügavus, rappuv kaamera, naturaalne valgustus, narratiivireeglite eiramine,
annaabi.ee 
