Hereetilised õpetused ning nende mõju kristluse arengule antiik- ja varakeskajal
10
Tähtsaimateks olid Justinus Märter (sündinud Palestiinas 2.saj. algul) oma I ja II
apoloogiaga, kus esitab neis meisterlikult ristiusu põhijooned ja Irenaeus (sündinud
Väike-Aasias kristlaste peres). Irenaeus oli kreeklane, kes noore mehena asus elma
Galliasse (Prantsusmaale) Lyoni, kus temast sai presbüter..11
Irenaeuse peamiseks panuseks oligi eksiõpetuste ümberlükkamine ja apostelliku kristluse
selgitamine. Ta kirjutas teose ,,Hereesiate vastu" peamiselt vastuseks gnostitsismile.
Kusjuures siinkohal on gnostitsism hilisem termin, mis hõlmab endas tervet rida
erinevaid, teatud ühisjoontega 2.sajandi sekte.12
Nende järgijad uskusid ülijumalasse, kes on sellest maisest maailmast täielikult eemal,
võtmaks isegi mitte osa selle loomisest. Selle halva ,,vusserdisega" sai hakkama keegi
väiksem jumalus. Selle kurja maailma ja kõrgeima Jumala vahel on terve hierharhia
taevaseid olendeid. Meie füüsilised kehad on sellest maailmast osa, hinged on aga
6
Lane 2002, lk