Retsensioon Edzard Schaperi teosele „Maailmalõpp Hiiumaal“
oskab siiski usutavana mõjuma panna.
Huvitava efekti tekitab surma-temaatika, mille Schaper lahendab iga loo lõpus erimoodi.
Kohati võib näha selles ka autori absoluutse lõpetatuse saavutamise püüet. Seejuures ei
käsitleta surma tegelase ebaõiglase saatusena, vaid seda on eos juba aktsepteeritud kui
paratamatust. Schaper lahendab surmaküsimuse iga tegelase puhul erinevalt, kuid alati
väärikalt, kujutamata seda üleliia suurejooneliselt. Gnidin jutustuses „Epitaaf patrioodile“
sureb oma au ja põhimõtteid kaitstes, loos „Maailma lõpp Hiiumaal“ kirjeldab autor tegelase
loojakarja lahkumist äärmiselt ilmekalt järgmiste sõnadega: „Tema petrooleumilamp, mille
kõrval ta tugitoolis istus ja mis veel surnu kõrvalgi truult põles, hakkas ükskord koledasti
tahma ajama, täites kogu toa tahmalooriga, mis sadestus kõikjale. Tema pääsenud hing aga oli
valge ja puhas nagu lumi, mis tol ajal Hiiumaale langes
annaabi.ee 
