Mats Traat
polüfoonilisemas teoses “Karukell, kurvameelsuse rohi” (1982, 46.a).
See on ülitõsine ja üliaus romaan vastutusest elu ning iseenese ees.
See annab erakordse võimenduse Mats Traadi kirjanikukreedole: elule
annab mõtte inimlikkus, kõige vastu, mis ahistab inimväärset
eksistentsi, tuleb leppimatult võidelda. Romaan on tõesti tõeline
kurvameelsuse rohi, see toimib kirgastavalt ja edasikestmisusku andvalt
ka väärastunud elumõistmise, aina süvenevate globaalmurede taustal.
Sissevaateid möödunud aegade taluolustikku ja rahva vaimulaadi jätkab
kirjanik ka 80-ndate lõpul ja 90-ndatel romaanisarjadega “Minge üles
mägedele” ( I – 1987, II – 1994, esitavad kuus jagu) ja “Peremees võtab
naise” (1997, eelneva 7. jagu), ning romaanis “Hirm ja iha” (1993).
Mats Traadi loomingust on Nõukogude Eesti preemia pälvinud “Tants
aurukatla ümber”.
“Harala elulood” hinnati J.Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemiaga.