ÕLA funktsionaalne anatoomia
Õlaliigese suure koormuse ja liikuvusulatuse tõttu peab see omama suurt
strukturaalset kaitset ja funktsionaalset kontrolli. Et ülajäseme liigutused oleksid
sujuvad, peab kõigi ülajäseme liigeste ja struktuuride töö olema sujuv.
Õla kompleksi anatoomia
Õlaliigeses liigutuste teostamiseks on vajalik nii dünaamiliste kui staatiliste
stabilisaatorite kompleksne integreerimine, NELJAS liigeses: skapulotorakaal-,
sternoklavikulaar-, akromioklavikulaar- ja glenohumeraaalliigestes. Kuigi vähese
ulatusega liigutusi on võimalik teostada ka igas liigeses üksikult.
Sternoklavikulaarliiges
- Ainus koht, mis ühendab otseselt ülajäseme rindkerega.
- Liigutusel piirab mediaalsele nihkumist lihaskontraktsiooni ajal
- Takistab õlavöötme alla suunalist nihkumist.
- Sternumiga liigestub rangluul läbi diski vaid väike ots - seetõttu vajalikud
ugevad ligamendid
- 3 sidet: inter,-kosto- ja sternoklavikulaarside, tugevaim on viimane.
annaabi.ee 
