Keskaegsed võitlustehnikad
Vana-Rooma
Vana-Rooma eksestentsi lõpuks kujunes välja Lühikese mõõga ehk Gladiuse võitlustehnika, mida
kujundasid Rooma armee traditsioonid, sõdurite füüsis, taktika, strateegia ja sellest tulenev relvastus.
Kuna Rooma sõjaväe peajõud seisnes just raskes jalaväes, mis tegutses lahinguväljal ranges
formatsioonis, võites tänu oma armee-organisatsioonile palju suurema hulga vastasi siis relvastus ja
võtted kujunesid vastavalt. Legionääri amunitsioon koosnes Gladiusest, Piliumist, Kandilisest Suurest
Kilbist ja plaatturvistikust ,,Lorica Segmentanta". Barbarid (Enamjaolt Gootid ja Gallid), puutudes
Impeeriumiga kokku, võtsid roomlastelt üle palju kasuliku, sealhulgas ka relvastust. Roomlased aga
kohandasid oma arsenali, uute võimalike vaenlaste vastu võitlemiseks. Roomlaste mõõgavõitlus oli
põhiliselt baseeritud Kilbi kasutusel distantsi järsu vähendamisele rünnakul. Sellega seoses olid peaaegu
annaabi.ee 
