VARASE ROOMA KEISRIRIIGI SÕJAVÄGI
germaani hõimude vastu hakati järjest rohkem keskenduma piiride kaitsmisele. Selleks ehitati
linnuseid ja pandi patrullima leegione. Igal leegionil oli oma kindel piirilõik, millel ta pidi korda
hoidma. Lisaks leegionitele mõeldud kindlustatud baasidele olid piiridel ka abivägede
rügementidele mõeldud kivikindlused. (Imperial Roman Army 2012)
1.1. Relvastus
Esimesel sajandil oli leegionäride põhirelvastuseks paar viskeoda (pilum), lühike sirge mõõk
(gladius), kujult gladiusele sarnanev pistoda (pugio), ristküliku kujuline painutatud kilp
(scutum), kaela kaitseva kraega ja kõrvu ning ülevalt tulevate löökide vastu kaitseva äärega
``Galli kiiver`` ja metallplaatidest koosnev keha ja õlgu kaitsev turvis (lorica segmentata).
Mõned sõdurid võisid kaasas kanda ka väikeseid viskenooli (plumbatae), aga see ei olnud laialt
levinud. (Roman Legions 2012)
Pilum (lisa 1) oli umbes 2 meetri pikkune viskeoda, mis koosnes kahest osast. Esimene osa oli