Spartacus
relvadega varustuda ega kavatsenudki alla anda. Neil õnnestus jälitajate salk peagi põgenema
sundida. See lisas neile veelgi enesekindlust ja põgenedes liitus nendega veelgi orje ning põgenikke.
Nad muutusid mässajatest röövlibandeks, kes röövisid, et saada toitu ja muud eluks vajalikku.
Samas väepealikud pidasid nõu, kuidas neid kinni püüda. Põgenikud varjasid end vulkaani
mäestikuharudes. Sinna viis üks tee ja väejuht Glabrus otsusta vastuhakkajad ära kurnata pika
piiramise ja näljaga.
Möödus mitu päeva, põgenenud gladiaatorid mõistsid olukorra lootusetust. Neil oli võimalik alla
laskuda ainukest teed mööda ja võidelda. Öösel ja päeval lõikasid nad vääte ja punusid köisi. Kui
ettevalmistused tehtud, laskusid nad alla järsust kaljust, võttes kaasa ka relvad. See kõik toimus
öösel. Rünnak oli ootamatu ja gladiaatorid saavutasid võidu, võttes kaasa toidumoona ning relvad.