PEDAGOOGILISI LÄHENEMISVIISE HÜPERAKTIIVSETE LASTE ÕPETAMISEL
Spetsiifilisi õpiraskusi lugemise omandamisel, õigekirjas või matemaatikas
on ligikaudu kolmandikul üliaktiivsetest lastest. Sellised õpiraskused tulenevad aju arengu
iseärasustest, mitte lapse laiskusest või vaimsete võimete vähesusest (Roomeldi jt 2003: 16,
17). Spetsiifilised õpiraskused võivad kaasneda hüperaktiivsusega, kuid ei pruugi.
Sellekohased uurimused näitavad et enamusel on siiski spetsiifilised õpiraskused ja aktiivus-
ja tähelepanuhäire. Näiteks, Halperin, Gittelman, Klein ja Ruddell (1984) leidsid, et 9 %
lastest omavad spetsiifilisi õpiraskusi. Silver (1980) leidis, et antud probleem ilmneb 92 %
lastest. Samuti väitis uurimus, et aktiivsus- ja tähelepanuhäire esineb 19 % ja 26 % laste
vahel (Wong 1995: 69, 73). Täiendamiseks üldistele strateegiatele, (tunni tutvustamine, tunni
läbiviimine, tunni lõpetamine) peavad õpetajad individualiseerima õppimismeetodeid
vastavuses erinevate akadeemiliste ainetega ja õpilase vajadustega iga ala piires.