· Leping kõige kindlam vahend. Lepingus peaks sisalduma säte, et andmete kasutaja ei oma õigust esitada mingeid pretensioon kahjude või saamatajäänud tulude kohta, mis on teekinud andmebaasis sisalduvatest vigadest, andmete analüüsist, interpreteerimisest või esitamise viisist. · Kindlustus ei kaitse vastutuse tekkimise eest, vaid vastutusega kaasnevate majanduslike tagajärgede eest. Teatud elualadel isegi kohustuslik (nt notarid), GISide loojatel mitte. · Piisavad meetmed standardite järgimiseks kui õnnestub näidata, et GIS andmete tootja on järginud kõiki kehtestatud standardeid ning teinud kõik endast oleneva vigade vältimiseks, siis on see samuti reaalne võimalus ennast vastutuse eest kaitsta. Eesti pole kehtestatud ühtegi standardit või reeglit, mida GISide loomisel tuleks arvestada. Andmete levitamise eetilised küsimused
tekkinud kaarte on võimalik üha enam kasutada mitmesuguste probleemide ja ülesannete lahendamiseks. (Suurna, Sisas 2012) Käesolevas töös tuuakse välja lühike ülevaade Eesti kartograafia arengust 19. sajandil ning tutvustatakse lähemalt kahte kartograafi - Carl Gottlieb Rückerit ning Johann Heinrich Scmidti, kelle panus Eesti alade kaardistamisse oli märkimisväärne. Tänapäevane kartograafia on suuresti põimitud geoinformaatikaga ja on paljuski geoinfosüsteemide ehk GISide teoreetiliseks ja praktiliseks baasiks. 3 1 Kartograafia kujunemine Eestis Peamised geograafiliste andmete levimise viisid Eesti alade kohta olid sõja- ja ristiretkede kaudu. Andmeid leidus Henriku Liivimaa kroonikas, vaku- ja hindamisraamatutes, katastriandmetes, piirilepetes ja teistes 13.-16. sajandi ürikutes. Maamõõtmisega tegelesid juba 15. sajandi algul ordu õpetatud maamõõtjad, kes oskasid
annaabi.ee 
