2002 oli 75st maakonnast juba 55 maoistide võimu all. Lahingud algasid alates augustist 2003 uuesti. Alates 19. augustist 2004 on maoistid isegi mitu korda pealinna mõneks päevaks välismaailmast täielikult ära lõiganud või pannud kinni tähtsaid ühendusteid. Valitsuse loosung oli nüüd "Ühtsus terrorismivastases võitluses". Jaanuaris 2004 külastas Nepali Colin Powell, kes lubas abi. Nepali valitsus vajas relvi ja varustust. 26.mail alustas uus valitsus eesotsas peaminister Girija Prasad Koiralaga rahuläbirääkimisi maoistlike mässulistega. Enne seda vabastati sadu mässulisi ning võeti kavva põhiseadusereform. Eesmärgiks on 10 aastat kestnud konfliktile lõpp teha. 21.novembril 2006 kirjutas peaministrer Koiralaja maoistide juht Pratchanda alla lepingule kodusõja lõpetamise kohta. Ajalugu: Katmandu orust leitud neoliitikumi ajast pärinevad tööriistad viitavad sellele, et mõned praeguse Nepali alad on olnud asustatud juba kümneid tuhandeid aastaid
olev monarhia. Erimeelsuste tõttu Nepali Kongressi sees saadeti parlament aasta keskel laiali. Sama aasta 15. novembril toimunud valimistel ükski partei enamust ei saavutanud. Sellest sai alguse mitmeaastane ebastabiilsete koalitsioonivalitsuste periood. Pärast valimistel mais 1999 sai Nepali Kongressist jälle enamusvalitsuse juht. Sellest ajast saadik on olnud kolm peaministrit Nepali Kongressist: Krishna Prasad Bhattarai (31. maist 1999 kuni 17. märtsini 2000); Girija Prasad Koirala (20. märtsist 2000 kuni 19. juulini 2001 ja Sher Bahadur Deuba (23. juulist 2001 kuni 2003. aastani). Esindajatekoja viimases koosseisus oli Nepali Kongressil 113 kohta Nepali Kommunistlikul Parteil (Ühinenud Marksistlik-Leninlik) 69 kohta, Rahvuslik-Demokraatlikul Parteil 11 kohta, Rahvuslikul Rahvarindel 5 kohta, Nepali Hea Tahte Parteil 5 kohta, Nepali Tööliste-Talurahva Parteil 1 koht ja Nepali Ühinenud Rahvarindel 1 koht. 22
annaabi.ee 
