Platoni õpetus olevast.
selles pelgalt ad hoc lahenduste andmisega, vaid kujundab oma poliitilisele
õpetusele välja soliidse õigustusaluse. Selle õigustuse fundamentaalkihiks on tema
õpetus olevast.
Niisugusel taustal saab ka mõistetavaks, miks pole olemise käsitlemine Platoni silmis
mitte mingite elukaugete abstraktsioonidega tegelemine, vaid valdkond, mida
iseloomustab eripärane dramatism. Oma hilisteoses “Sofist” (246a-c) võrdleb ta
senises filosoofia-traditsioonis esinevaid vaidlusi olemise üle “gigantomahhiaga” –
kreeka mütoloogiast tuntud süžeega, mis kõneles võitlusest koletiste-gigantide ja
jumalate vahel. “Gigantideks” nimetab ta siin filosoofe, kes samastasid olemise
kehalisusega, ning peab ilmselt silmas senise kreeka teoreetilise mõtte neid
esindajaid, keda eelnevates loengutes sai nimetatud physiologos`teks. “Jumalateks”
aga seda olemisküsimuse käsitluste leeri, mis peab tõeliseks olemiseks kehatut,
üksnes mõistusele tabatavat eksistentsi, st
annaabi.ee 
