Virtuaalmaailma võlu ja viletsus
Raha saab
pangaautomaadist ja piima poelettidelt. Neil pole aimugi kust tulevad kartulid ja millise puu
otsas küll kasvavad kapsad. Suurepäraselt teavad nad aga seda, kui palju on arvutil gigabaite
jms. Kõik tehnikaga seonduv on nende mängudemaa, ning selles valdkonnas tunnevad lapsed
end kui kalad vees. Nad teavad palju mingi vidin arvuti jaoks maksab, kust saab mingile
mängule krackid jne. Vaevalt ükski vanaema või vanaisa teab, mis on krack ja milleks on
gigabaitid ning mida kujutavad endast Nintendo või Playstation. Samas aga, kui kuulata lapsi,
siis nende vaimustus on siiras. Igasugused sõjamängud, kus saab tappa kõiki ja kõike.
Rallimängud, kus teiste autode kraavi lükkamine ja rammimine annab boonuspunkte. Sellise
temaatikaga mängud on minu jaoks arusaamatud. Haiged inimesed on need, kes sellised
mängud on välja mõelnud ja lastesse vägivalda ning õelust süstivad. Usun, et sellistest