a. Direct RDRAM kiirusega kuni 1,6 gigabaiti sekundis. Concurrent RDRAM mälusid kasutatakse videomängudes, Direct RDRAM on kasutusel arvutites. Direct RDRAM-kiibid on monteeritud RIMM-moodulitesse, mis näevad välja täpselt samasugused nagu SDRAM-kiipe sisaldavad DIMM-moodulid, kuid RIMM-moodulite jalgade järjestus on teistsugune ja nad ei ole üldse DIMM-moodulitega vastastikku asendatavad. Direct RDRAM kiipe võidakse valmistada ka kahe kanaliga, mis tõstab töökiiruse kuni 3,2 gigabaidini sekundis 45. SDRAM tüüpi mälud. Järgmiseks suureks hüppeks oli SDRAM (Synchronous DRAM). Kasutusel tänaseni. Mälukontrolleri töötabsünkroniseeritud protsessorisiini taktsagedusega. 20 Mälude eristamine hakkas toimuma töösageduste järgi -- näiteks PC66, PC100, PC133 Numbriline osa näitab siini taktsagedust megahertsides. Ei toodeta, aga turul veel kättesaadav SDRAM tüüpi mälud. sünkroon-DRAM Uuemat tüüpi DRAM, mis on võimeline töötama tavalistest mäludest
1993. aastal leidis ühe CD tootmisega tegeleva firma (Nimbus) insener, et CD-le võib infot palju rohkem mahutada kui punase laseri võimalusi paremini ära kasutada. 1993. aastal teatasid Sony, Philips ja JVC spetsiaalsest Video-CD-st, kuhu sai MPEG 1 vormingus filme peale prsessida. Puuduseks selle lahenduse juures oli, et 90- minutiline film tuli jaotada kahele kettale. Detsembri keskel 1994. aastal demonstreerisid Sony ja Philips oma High-Density-CD-d, mille maht ulatus 3,7 gigabaidini. Toshiba ja Warner töötasid 1995. aastaks välja Super Density Disc'i, mille maht küündis 5 GB-ni. Et paremini kasumit teenida, panid nelja firma insenerid pead kokku ning uue ketta nimeks sai DVD -Digital Versatile Disk või vahel ka Digital Video Disk. DVD pidi aegamisi välja vahetama CD ja VHS-kassetid. DVD (Digital Versatile Disk ehk eesti keeles Digitaalne Mitmekülgne Plaat) on samade mõõtmetega nagu CD, kuid DVD ketas mahutab seitse korda enam andmeid
annaabi.ee 
