Linda Kaljundi artikli "Performatiivne pööre" kokkuvõte ja analüüs
Kaljundi toob
esmalt välja sotsioloogia, mis püüab etenduste analüüsis teksti ja struktuuri kõrval pöörata
rohkem tähelepanu praktikatele ning astuda dialoogi kultuuriteooriaga. Mõistet „sotsiaalne
etendus“ on rakendatud näiteks sõdade (Smith 1993) või poliitiliste muutuste (Edles 1998)
uurimisel. Mainitud lähenemine käsitleb erinevate etenduste funktsiooni ja efektiivsust
sümboolse suhtluse ja domineerimise vahendina (Alexander, Giesen, Mast 2006). Seejuures ei
piirdu sotsioloogide huvi ainult kooskõlalise võimuga, vaid on seotud ka selle vastu seotud
aktidele, pöörates tähelepanu näiteks tänavarahutustele ja terrorismile (Wagner-Pacifici 1986).
Üha enam vaadeldakse sümboolse tegevusena (symbolic action) ka poliitikat, mille
sõnastas Murray Edelman juba 1971. aastal (Edelman 1971). Samal ajal hakkas briti
ideedeajaloolane Quentin Skinner performatiivset tõlgendust rakendama ka poliitiliste