V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
See suur, kõhn, kahvatu, blond,
säravate silmadega ja naeratava suuga mees oli noor, hoolimata kortsus laubast ja põskedest;
seljas vanadusest juba läikiv mustast serzriidest kuub, ligines ta marmorlauale ja andis
vaesele kannatajale käega märku. Too aga, pea pulki täis, ei märganudki teda.
Uustulnukas astus sammu ligemale:
«Jupiter,» ütles ta, «kallis Jupiter!»
See ei kuulnud ikka veel.
Lõpuks kaotas suur valvakajuukseline mees kannatuse ja karjus otse tema nina all:
«Michel Giborne!»
«Kes mind hüüab?» küsis Jupiter, nagu unest ehmudes.
«Mina!» vastas musta riietatud isik. «Ah!» kostis Jupiter.
«Alustage silmapilk!» ütles too. «Täitke rahva soov; ma võtan enda peale paleefoogti
rahustamise, kes omakorda kardinali rahustab.»
Jupiter hingas kergendatult.
«Härrad kodanikud!» karjus ta kõigest kõrist rahvale, kes teda ikka veel hurjutas. «Me
alustame kohe!»
«Evoe, Jupiter! Plaudite, cives!» 1 karjusid skolaarid. «Hõissa! Elagu!» karjus rahvas.
annaabi.ee 
