Kliiniline psühholoogia
praegu esmaseks keskendumispunktiks on teadlikolek.*”
Isiksuse- kui ka häirete süstemaatiline teooria puudub. Seda üsnagi mõistetavalt, kuna
süstematiseerimist nähakse “lahterdamise”, diagnoosimist “sildistamisena” - ja seesugusena
kurjajuure ning ebahumaansusena. Küll nimetatakse aga mõned isiksuse arengu printsiibid:
(Esiteks) on indiviididel kaasasündinud võime korraldada oma nägemisväli tähendust
omavateks mustriteks (e. gestaltideks) - figuur vs. taust. Terve on inimene, kel figuuri
taustaks ja tausta figuuriks ümberkujundamine libedalt läheb. Neurootilisteks e.
düsfunktsionaalseteks peetakse indiviide, (a) kel see võime puudulik või (b) kes figuuri
taustast üldsegi eristada ei suuda. Tajupsühholoogia ühest klassikalisest voolust,
Wertheimeri ja Lewini gestaltteooriast pärit mõistetesüsteemi
rakendatakse kirjeldamaks isiksust mitmesuguste polaarsuste paaridena. Kuid erinevalt
K
annaabi.ee 
