Tiit Lauk humanitaar
trummid. Laulis Eugen Raudsepp. Oma harjunud kohal orkestri ees seisis Hans Speek
klarnetiga (Ojakäär 2003: 291) ja nagu Speek intervjuus siinkirjutajale mainis, 207 jäi ta tule-
musega igati rahule.
Džässikontsertide korraldamine nendes oludes oli küllaltki riskantne ettevõtmine ja selles
võib näha nii muusikute kui ka varieteeteatri Plaza juhtkonna (direktor Paul Kalde 208 ) protesti
kehtivale kultuuripoliitikale. Kuna kogu kava tuli kirjalikult eelnevalt gestaapole esitada, oli
Speek sunnitud kasutama mitmeid kavalaid võtteid alates sellest, et kontserte reklaamiti
varieteemuusikana, tänu millele õnnestus võimude keelust üsnagi edukalt kõrvale hoida ja
esitada siiski päris tõsidžässilik kava 209 . Oma kirjas V. Ojakäärule kirjeldab ta teisigi kasu-
tatud konspiratiivseid võimalusi. Nii kasutati hiljem nõukogude korra ajal meie pillimeestele
nii tuttavat valenimede taktikat, näiteks C. Basie “One o’clock Jump” autoriks märgiti mingi