Eesti asjaajamiskeel ja selle kasutust reguleerivad nõuded
rahvusele ning mida on teadlikult ja sihipäraselt arendatud. Kirjakeelt kasutatakse
haridusasutustes, ametlikus suhtluses ning seda keelt kasutavad ka teabevahendid. (Kull
2000: 11)
Kuigi eesti keele üksikuid sõnu võis leida juba XIII sajandi muukeelsetest kroonikatest
ja dokumentidest, siis kõige vanem ja pikem sidus tekst on pärit XVI sajandist.
Tegemist on Kullamaalt pärit käsikirjaga, kus on toodud katoliku kiriku kolme
tähtsama palve eestikeelsed tõlked. Kuna gesimesed kirjakeelsed teosed puudutasid
religiooni, siis võib oletada, et tollel ajal oli kirjakeele peamine roll seotud just kiriku ja
usuga. (Erelt jt. 2007: 30)
XVII sajandil koostati esimene eesti keele käsiraamat ning alates sellest ajast võib
arvestada, et hakati normima eesti kirjakeelt. Käsiraamat kirjeldas põhjaeesti kirjakeelt
ning selle autoriks oli Kadrina pastor Heinrich Stahl. Kuigi eesti keele käsiraamatuid
annaabi.ee 
