Sissejuhatus üldkeeleteadusesse
Transkripstioon on oluline, et eri keeli saaks
foneetiliselt kirja panna ühesugusel ja arusaadaval viisil.
See on eriti kasulik kolmel juhul:
-kui uuritakse mingi keele v murde häälduse üksikasju v erijooni;
-kui keelt ei ole varem uuritudja püütakse selgitada selle häälikulist ehitust;
-kui keele õpetamisel on vaja näidata sõna häältust.
IPA - Rahvusvahelise Foneetikaühingu tähestik, mille esimesed versioonid loodi juba 19.saj.
Germinaadid - silbipiiriga poolitatud topelthäälikud
Kasutusel on ligikaudne transkriptsioon (väikestele erinevustele ei pöörata tähelepanu) ja täpne
transkriptsioon (kasutatakse rohkesti lisamärke e diakriitilisi märke).
IPA põhimärkide kõrval vajatakse foneetilises transkriptsioonis ka diakriitilisi märke (osutavad
lisaartikulatsioonile). Tähistatakse nasaalsust, juhuslikku nasaliseerimist, helitu klusiili nõrka
aspiratsiooni, konsonandi palataliseerumist, afrikaati, helitustumist.