SOTSIAALHOOLEKANNE
peatukki
salmidele. Igavene elu, see, mida kristlus uskujale lubab, seondub otseselt ligimese
eluliste vajaduste eest hoolitsemisega. Kristlase religioosseks kohuseks peeti näljaste
toitmist, januste jootmist, külalislahkust vööraste vastu, paljaste katmist, haigete ja
vangide külastamist ning surnute matmist. Esialgu toimus hooldamine heategevusena,
valdavalt juhuslike ja suvaliste annetuste tegemise kaudu. Annetati sellele, kes sirutas
käe. Vene ajaloolane Vladimir Gerje (1837-1918) on märkinud tabavalt, et paljudel
juhtudel oleks see käsi võinud sirutuda hoopis töö tegemiseks. V. Gerje nägi annetamise
motiivina kaastunnet, instinktiivset abistamist või religioossete nõuete täitmist oma hinge
päästmiseks. Ühiskondliku hoolekande puhul saab tema arvates seevastu rääkida
kogukonnaliikmete solidaarsusest, ühiskondlikest huvidest rahva hüvedest, heaolust
(Roosileht, lk 267-268).