seostada inimtegevusega ja samas peab see olema püsiv ning säilima nn keskkonna arhiivis ehk akumulatiivsetes setetes (nagu näiteks Eesti tingimustes soo või järvesetetes). Markeri kindlakstegemiseks peavad olemas olema meetodid ja samas ka võimalused settekihi vanuse määramiseks. Markerid peavad olema püsivad (mitte koos polaarjääga ära sulama) ja globaalse tähtsusega. Selliseid inimtegevusest mõjutatud protsesse, mis jätavad jälje ka geoloogilistesse kuhjuvatesse setetesse on palju: näiteks põllumajandusliku tegevusega suurenenud erosioon; tööstusliku tegevuse tõttu muutunud atmosfääri, maailmaookeani või muldade koostis; fosfori, süsiniku või lämmastiku ringe jne. Võimalikeks geoloogilisteks markeriteks on erosiooni kasv, ökosüsteemide fragmenteeritus, järvede eutrofeerumine ja sellega kaasnevad vee- õitsengud, ent ennekõike fossiilsete kütuste põletamisel tekkinud lendtuhaosakesed
elusaine. Et ainete algseisund aineringetes täpselt ei taastu, on õigem võrrelda aineringet mitte ringjoone vaid tsükloidiga. Siit tuleb mõiste biogeokeemiline tsükkel ainete (peamiselt keemiliste elementide) liikumine anorgaanilisest loodusest läbi organismide tagasi anorgaanilisse loodusesse. Eristatakse kahte peamist biogeokeemilist tsüklit: 1) gaasiline tsükkel; 2) setteline tsükkel. Peamine protsess, mille tagajärjel keemilised elemendid lülituvad nii geoloogilistesse kui ka bioloogilisse aineringesse on migratsioon (lad. migratio ränne) so. keemilise elemendi või aine liikumine mingis aineringe faasis. Eristatakse viis keemiliste elementide migratsioonitüüpi: 1) mehhaaniline migratsioon; 2) migratsioon vee abil ehk veemigratsioon keemiliste elementide migratsioon lahustunud kujul; 3) migratsioon õhu abil ehk õhumigratsioon; 4) biogeenne migratsioon keemiliste elementide osalemine bioloogilises aineringes;
annaabi.ee 
