3. Süsteemlähenemise või ruumikorralduse paradigma(d) (alates 1960-datest) VARASEM PERIOOD Geograafia maadeavastuste paradigma aegadel Ptolemaiose kartograafiline meetod. Seadis esimesena maa mudelile koordinaatvõrgu geograafilistest laiustest ja pikkustest. Võimadas registreeridaja kaardile kanda uut infot. Kaardid kordinaatvõrgustik oli täidetud hõredalt sisuga. Nähtavale tulid nn valged laigud, mida oli veel vaja avastada. Geograafist sai maadeavastaja. Strabo panus. Kuna kogu infot ei saa kaardile kanda, tuleb kirjutada tekste. Oli vaja leida kompromiss, mida vaja kirjeldada ja mida mitte ning kuidas valida regioone. Eeskujuks oli pikka aega Strabo "Geographia". See oli 18-köiteline ja kogus kokku kõik omaaegsed geograafilised teadmised. Ta kirjeldas kõike, mida teadis või teada sai. Regioonidena kasutas ta Rooma riigi provintse ja barbarrahvaste võimualuseid territooriume, ei vaevanud pead ise mingi süsteemi
kujundab kultuurmaastikeks (Kulturlandschaften). Esimesi uurib loodusgeograafia, nende ümberkujundamist aga inimgeograafia. Klassikalise perioodi olulisimaks saavutuseks oli spetsiifiliselt geograafilise regioonim6iste loomine. Eriti palju tegelesid selle kiisimusega saksa geograafid. Paul Vidal de la Blache (1845-1918) oli samuti üks esimesi geograafiaprofessoreid Prantsusmaal ja üldse kõige esimene geograafist professor Pariisi ülikoolis. Kokkuvõttes näitas Vidal de la Blache kätte praktilise meetodi, kuidas täita saksa maastiku- uurijate poolt geograafia tuumaks seatud ülesannet -spetsiifiliselt geograafiliste regioonide eristamist, piiritlemist ja kirjeldamist. Samuti vabastas ta geograafia keskkonnadeterminismist ja seadis selle asemele mitukümmend aastat vastu pidanud arusaama inimtegevuse ja loodusolude vahekorrast -possibilismi. N6nda on ta geograafia
annaabi.ee 
