Maatik on ala, kus seaduspäraselt korduvad vastastikku sõltuvad pinnavormid, mullad, taimekooslused ja inimtegevuse avaldused. Igal maastikul on oma teket ja arengut iseloomustav struktuur. Kõik mastikud kokku moodustavad maastikusfääri ehk epigeosfääri, mis hõlmab maakoore ülaosa, hüdrosfääri, biosfääri ja atmosfääri alaosa. 3. Maastikuteaduse teke, kus ja olulisemad nimed Geograafiateadus omaette teadmiste normide ja sfäärina pärineb 16. sajandist. Maastikuteadus pärineb 20. saj algu, kasvas välja geograafiast, tekkekohaks Saksamaa, kus asutati ka esimene geograafi õppetool. Olulisemad nimed: A von Humboldt- saksa loodusteadlane, füüsilise geograafia ehk loodusgeograafia rajaja, Tema peateos on "Kosmos" (1845), mis võtab kokku kogu tolle aja loodusteaduslikud teadmised,
ilmselt geopoliitilist ja ideologiseeritud Baltoskandia kontseptsiooni. Ometi on neiski töödes objektiivse teadusliku rnaterjali osakaal märksa suurem kui geopoliitika klassikutel Mackinderil ja Haushoferil. Kanti peamiseks tooks on aga 1934. aastal ilmunud "Eesti rahvastik ning eluruum". See oli esimene põhjapanev töö eesti rahvastikugeograafias üldse. Eesti inimgeograafia nõukogude perioodil. 1944. aastal lahkusid praktiliselt koik Tartu ülikooli geograafid Eestist. Eesti geograafiateadus suri kodumaal välja. Mõne aasta möödudes hakkas see, uuesti tekkima, nüüd vene nõukogude teaduse osana. Eesti inimgeograafia taastekkes on suurimaid teeneid Salme Nõmmiku (1910-1988) pikaajalisel õppe-ja organisatoorsel tool. Kanti algatatud ja Nõmmiku poolt edasiarendatud hierarhilise asustusstisteemi teooria täpsustamisel ja rikastamisel konkreetse sisuga tegi palju ara Ann Marksoo (s. 1930). 3.osa INIMGEOGRAAFIA PEAMISED KONTSEPTSIOONID
annaabi.ee 
