Vulkaanipurked Maal ja nende mõju keskkonnale
uinakust. Järgnesid sajad väiksemad tõuked. 27. märtsil paiskas vulkaan pärast
väikest plahvatust välja kivimeid ning auru. St. Helensi jäätunud tipus moodustus väike
kraater. Järgnevatel nädalatel toimus hulk purskeid, mis kestsid moest sekundist
peaaegu ühe tunnini. Õige pea kogunesid ärkavat vulkaani jälgima vulkanoloogid,
seismoloogid ja hüdroloogid. Uurijad jälgisid St. Helensi mõõteriistadega igast küljest
ja isegi õhust. USA geodeesiatalitus asutas Washingtoni osariigis Vancouveris
spetsialistide peakorteri, kust koordineeriti vulkaani vaatlusi. Aegamööda hakkas St.
Helens põhjanõlv paisuma ja lõpuks tekkis “muhk“ mõõtudega 800x1600 m. Polnud
vähimatki kahtlust, et mäenõlva surus kummi vulkaani sisemusest ülespoole kerkiv
magma. Uurijad arvestasid ka võimaliku varinguga. “Muhk“ kasvas päevas kuni
poolteist meetrit. Katastroof toimus 18.mail. 5,1-magnituudine maavärin raputas