Tõde ja Õigus II Terve tekst
Käis agar ettevalmistus
mingisuguse saladuskatte all. Eriti palju oli tegemist Liblel, Vutil ja Vainukäol. Kõik olid nagu
ärevil ja ootasid midagi, nagu peaksid nad oma silmaga nägema Puskini sündi. Kui siis viimaks
kätte jõudis oodatud päev ja tund, oli ilmastikus tunda otseteed elektripinget.
Slopasev ilmus klassi ülevas tujus ja ta nägu õhetas, kui ta asus kateedrile.
,,Täna, lapsed, räägin ma teile Puskinist, maailma suurimast ja geniaalsemast kirjanikust.
Puskinist kui inimesest tahan ma teile rääkida, armsad lapsed." Nõnda algas Slopasev oma
kõnet, kui oli võtnud istet kateedril. Aga ta ei saanud kuigi kauaks istuma jääda, sest ta
vaimustus peagi iseoma sõnust ja nõnda pidi ta tõusma esiti püsti, siis kikivarbaile ja lõpuks,
ekstaasi kõrgeimal hetkel, seisis ta, käed veheldes laiali, rinnukil vastu kateedrit, nagu tahaks ta
lendu tõusta ja Puskini vaimuna lehvida õpilaste peade kohal, omal nägu tursunud ja silmad