Meditsiiniajaloo konspekt
Saksa füsioloogias tuuakse
esile nn ,,Nelja rühm", kuhu kuulusid Carl Ludwig (1816-1895), E. du Bois-Reymond, Ernst
v. Brücke (1819-1892) ja Hermann v. Helmholtz (1821-1894), kes kõik olid eespool juba
mainimist leidnud J. P. Mülleri õpilased (Müller oli olnud ka Th. Schwanni ja E. Haeckeli
mentor).
Müller (Handbuch der Physiologie des Menschen, 1833-1840) on tuntud oma närvienergia
teooriaga, mille kohaselt erinevad meeleorganid genereerinuksid erinevaid erutusi, st, mitte
tähtis pole erutuse vorm, vaid organ, kus see tekib (silmale mehhaanilist mitte valgusega
seotut mõju avaldades kujutab saavutatud efekt endast ikkagi nägemisimpulssi). 1843. aastal
näitas du Bois-Reymond, et elektriimpulss pole oluline mitte ainult lihaste töös, vaid ka
närviimpulsi edasikandmisel. Sellised näited iseloomustavad õhkkonda, kus senised
vitalistlikud kontseptsioonid taganema hakkasid.
H. v