NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
lõpust võis eesti kultuuripildis ka ühe teatri-institutsiooni raamides näha kõrvuti
eksisteerimas nn. peavooluteatrit ja avangardistlikke lavastusi. Modernismi
jõudnud algupärane draama kerkis 1960. aastate lõpus ja 1970ndate alguses
kirjanduspildis ootamatult jõuliselt teiste põhiliikide kõrvale, olulisemateks
autoriteks Ain Kaalep, Paul-Eerik Rummo, Mati Unt ja Vaino Vahing;
„teatriuuenduse ideoloogia on sageli ka kirjanduslike ideede genereerimispunkt
(taotlused kaotada kunsti ja elu vaheline piir, rituaalse kogemuse otsingud jne)”
(Epner 2001: 422). 1970. aastaid on eesti teatriloos õigustatult peetud rikkaks ja
stilistiliselt mitmekesiseks kümnendiks, mil üldist teatripilti kujundasid eri
põlvkondade väljapaistvad ja omanäolised lavastajad: Voldemar Panso, Kaarel Ird,
Grigori Kromanov, Adolf Šapiro, Mikk Mikiver, Jaan Tooming, Evald Hermaküla,
Kaarin Raid, Kalju Komissarov, Raivo Trass, Ingo Normet, Merle Karusoo, Lembit
annaabi.ee 
