sildalaldeid eelkõige väga võimsate alalisvooluajamite toiteks. Väiksema võimsusega ajamites kasutatakse mittejuhitavaid dioodalaldeid ning pinge reguleerimiseks eraldi pulsilaiusmuundureid. Mittetüüritavad dioodidel põhinevad sildalaldid on kasutusel ka alalisvoolu vahelüliga sagedusmuundurites. Dioodalaldite eeliseks on kindlasti nende lihtne ehitus ja väike hind, kuid puuduseks asjaolu, et need ei võimalda energiat võrku tagastada (nt. ajami generaatoritalitluse puhul). Tüüritavad alaldid võimaldavad energiat võrku tagastada, kui nende juhtimisel valida selleks sobiv tüürnurga väärtus. Väärib märkimist, et kolmefaasiline sildlülitus on kasutusel ka vaheldite põhilülitusena, kusjuures kommutatsioonielementideks sobivad nii türistorid kui ka transistorid. Seepärast võib väita, et sildlülituse näol on tegemist jõupooljuhttehnikas väga levinud universaalse muundusskeemiga, mida saab rakendada nii vahelduvpinge alaldamiseks
Samuti võib alalispinget anda sõltumatu pingeallikas nagu kütuseelement või galvaanielement. Antud süsteemis toidetakse vaheldit vahetult võrgupingega Ud. Tüüpilised võrgupinged elektriveokites on 12, 24, 48, või 80 V, mis võimaldavad vaheldites lülititena eelistatult kasutada MOSFET-ja IGBT-transistore. Alalispinge toiteallikas on võimeline varustama elektrienergiaga ajami mootorit ning tagastama seda võrku pidurdustalitluse (generaatoritalitluse) puhul. Vaheldeid toodetakse nii ühe-kui kolmefaasilise väljundiga, kuid enamikes tööstuslikes rakendustes on nõutav kolmefaasiline vahelduvvoolu-väljund. Madalapingelised poolperioodvaheldid juhivad elektrienergiat vaid ühe poolperioodi vältel. Selliseid vaheldeid kasutatakse koormuse võimsuste vahemikus 100...200 W. Teisalt võib vaheldeid liigitada sõltumatuteks ja võrguga sünkroniseeritud vahelditeks. Juhul kui
annaabi.ee 
