võiksid päranduda järglastele) võimatu. Kuni 1930. aastateni nimetati neodarvinismiks panselektsionistlikku vaadet evolutsioonile. Neodarvinismi 1930. aastate lõpul kujunenud variant kannab (eriti vene ja saksa kirjanduses) nime sünteetiline evolutsiooniteooria. Sünteetiline evolutsiooniteooria on bioloogias 1930. aastatel väljakujunenud neodarwinistlik teooria, millega ühendati Charles Darwini loodusliku valiku teooria, mis seletab liikide evolutsiooni, Gregor Mendeli geneetikateooriaga, mis tegeleb pärilikkusega. Sellega sai evolutsiooniteooria aluseks populatsioonigeneetika. Tähtsamate teadlaste seas, kelle uurimused aitasid kaasa sünteeetilise evolutsiooniteooria kujunemisele, olid Ronald Fisher, Theodosius Dobzhansky, J. B. S. Haldane, Sewall Wright, Julian Huxley, Ernst Mayr ja George Gaylord Simpson. Sünteetilise evolutsiooniteooria kujunemine muutis neodarwinismi enam kui pooleks sajandiks bioloogia valdavaks lähenemisviisiks
Väga oluline oli 20 - 30 aastail tekkinud uus liigi mõiste: Liik on varieeruvate populatsioonide kogum, mis on paljunemises isoleeritud (ristumisbarjäär) - liik ei ole mitte morfoloogiline tüüp. (Liik eristub teistest liikidest ristumisbarjääriga) Isegi väike selektiivne erinevus võib tekitada evolutsioonilise muutuse. Neodarvinism e sünteetiline evolutsiooniteooria - ühendati Charles Darwini loodusliku valiku teooria, mis seletab liikide evolutsiooni, Gregor Mendeli geneetikateooriaga, mis tegeleb pärilikkusega. Sellega sai evolutsiooniteooria aluseks populatsioonigeneetika. Neodarvinismi kohaselt on Darwini poolt võimalikuks peetud pangeneetiline pärandumine (s.t., et ka elu jooksul omandatud tunnused võiksid päranduda järglastele) võimatu. Geneetiline tekib muutlikkus populatsioonides juhuslikult mutatsioonide tõttu ja rekombinatsiooni tõttu (see on homoloogiliste kromosoomide ristsiire meioosi ajal). Evolutsioon seisneb põhiliselt alleelisageduste
annaabi.ee 
