Suguvõsauurimine
sugukonna kohta (Kurro 1998).
Sugukonnaloolises uurimistöös ning sellega kaasnevas tegevuses hakkasid ilmnema olulised
muutused 1980. aastate teisel poolel, eriti "laulva revolutsiooni" päevil. Ajakirjanduses avaldati
genealoogiliste uurimuste allikaid, metoodikat ning vormistamist käsitlevaid kirjutisi. Agaramad
uurijad hakkasid korraldama sugukondade kokkutulekuid, kuhu kogunes sadu hõimlasi. Tihenesid
kontaktid üksikuurijate vahel. Tekkisid sidemed välismaa genealoogiahuvilistega ja nende
seltsidega, Soomes ja Rootsis, väliseestlaste kaudu ka muudes maades (Kurro 1998).
1990. aastal moodustasid suguvõsauurijad Eesti Genealoogia Seltsi, mis oma põhikirja järgi loeb
end 1931.a asutatud Eesti Eugeenika ja Genealoogia Seltsi genealoogia toimkonna õigusjärglaseks
ning jätkab 1940. aastal katkenud tegevust (Vitkin 2001:58-59).
1.4 Kuidas suguvõsa uurida?
Sugupuu aluseks on andmete kogumine. Kirja tuleb panna iga isiku nimi, sünniaeg ja -koht,
annaabi.ee 
