„Kohtuniku ees seisab kaks jumalat, kaks õigust ja kibe tarvidus ühte kui teist ehk mõlemaid korraga teenida.“*
Kalle Merusk on kirjutanud, et
õigusnormid peavad olema lihtsad, selged ja keskmisele isikule arusaadavad.*4
20. sajandi alguseks oli Tsaari-Venemaal (seega ka praegustel Eesti aladel*5) tekkinud olukord, kus
kehtisid mitu kriminaalseadustikku. Samal ajal kehtinud seadustikud ei vähendanud karistusõiguse lahk-
helisid ega järjekindlusetuse probleemi, vaid hoopiski suurendasid dissonantsi. Seadustike ühtlusetus nõr-
gendas rahva õigustunnet ning eitas riigi õiguslikku korda.*6
Käesoleva artikli eesmärgiks on tutvustada 20. sajandi alguses kohaldatud kriminaalseadustikke,
nende kasuistlikke koosseise ja karistusi. Ühtlasi antakse ülevaade nendes sätestatud usuvastaste süüte-
gude koosseisude rakendamisest. Analüüsiks on valitud tsaariaegse Tallinna Ringkonnakohtu lahendid
ajast, kui kehtisid samaaegselt vana ja uus nuhtlusseadustik.*7
1