E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
», nurises kõtsmik. «Kas-sa siin ei mäganud
pead purju panna? Arvasid vist mujalt paremat laket leidvat?»
«Ara pahanda, kõtsipapa!» palus rootslane raske keelega. «Mis tehtud see tehtud, aga
sedaviisi
ei tohi ma ennast lossis nädata, sest koman-dant on joobnute vastu vali, ta laseks mind
vaeseomaks peksta. Peida mind kuhugi ara, kus ma kakskümend neli tundi magada võn, ilma
et mind keegi näks, ja ara tee sellest kellelegi piiksu!»
Selle pika kõe ajal, mis Gabrieli suus kau-geltki nii ladusasti ei länud kui meie seda kirjutame,
leidis joobnud rootslane mahti kõtsmikule läkiva kuldraha pihku libistada ja sel viisil
oma sõadele imelist mõu anda. Kõtsmik unustas sedamaid torisemise, talutas joobnud
küalise oma paremasse kambrisse, valmistas talle pehme aseme, tõbas ise ta saapad jalast ja
soovis talle viisakalt magusat und.
Võ oras magas poole ö od ja terve jägmise
414
päva läi, ilma et kange suurtüimüin, mis sel päval linnast ja überpiirajate laagrist