Hüdrobioloogia spikker
Päikesevalgus
Valgus levib vees kiirusega 225 000 km/s
(õhus 300 000 km/s).
Valguse intensiivsus langeb sügavuse
kasvades järsult. Valguskiirguse
nõrgenemise vees tingivad:
1. neeldumine ja hajumine
,,puhtas vees" (sõltub seal lahustunud
soolade hulgast); hajumisel muudab
valguskvant suunda, kusjuures eri
suundades hajub erinev kogus valgust;
2. neeldumine ja hajutamine
optiliselt aktiivsete ainete poolt :
a) vees lahustunud orgaaniline aine
,,kollane aine" (,,gelbstoff") nagu nimigi
ütleb, neelab sinist valgust tugevaminikui
teisi lainepikkusi;
b) fütoplankton (elus org.
aine; pigmendid);
c) detriit (elutu org. aine koosneb
erinevas lagunemisastmes olevatest
taimsetest ja loomsetest produktidest e.
veeorganismide elutegevuse jääkidest ja
surnud organismide tükikestest)
d) tripton veekogu vees hõljuvad tahked
surnud organismide (detriit) tükikesed ja
mineraalainete osakesed
Valguse bioloogiline tähtsus
annaabi.ee 
