naine mängib nii hästi välja, et Iisak jällegi loobub, kahetseb vaid, et Oliinega juba esimesel päeval ei tõrelenud. · Tänu Geissleri palvekirjale tuleb Inger koju tagasi, vangis oli ta olnud 6 aastat. Naisele tehti iluoperatsioon, mis tegi ta näo normaalseks. Geissler ostab tüki vasemäest ning maksab Iisakule 200 taalrit. · Inger oskab lugeda, kirjutada, kududa, õmmelda ja tikkida. Enne naise koju saabumist värvib Iisak üle hooned, mees on Geisslerile äärmiselt tänulik. · Oliine lahkub Kaugemaa talust. · Geisslerile ei tundu naabertalus elav Brede eriti sümpaatne. · Iisak kingib Ingerile kullast sõrmuse. Naine on muutunud, ta pole enam tagasihoidlik nagu enne, vaid puhub juttu igaühega. Inger muutub tagasi endiseks alles peale suurt tüli Iisakuga raha pärast, mida mees ei tahtnud vanimale pojale Eleseusele taskurahaks linna saata. Inger sirutas ise käe mehe rahakotti, Iisak satub talle peale, pigistab naist,
kes polnud loomult halb ega hoolimatu, aga oli pidevalt kusagile teel. Ta oli rändaja, Iisak aga paikne. Geissler oli see, kes tõi välismaa uudiseid ja aitas Iisakut tema pikaldase taibu korral. Nad olid tegelikult ka üsna sarnased. Geissler nagu ka Iisak oli heatahtlikult otsusekindel. Geissler hindas Iisakut tema maa armastuse pärast väga ning aitas teda nii kuidas vähegi võimalik. Ainukesed, kes Geisslerile sealt külakandist korda läksid, olidki Iisak ja Inger. Kes oli Inger ja kust ta tuli? Inger oli suur sõstrasilmaline, nii umbes kolmekümnendates aastates naine. Ta oli lopsakas ja kohmakas, heade tugevate kätega. Ta rääkis pudinal ja alguses Iisakuga rääkides pööras ta alati näo ära, sest tal oli jänesemokk. Tuli ta eikuskilt, lihtsalt tuli. Kaugemal olid tal sugulased ka, kes aegajalt külas käisid, eriti Oliine. Ingeri elueesmärk; kas oli eesmärk?
annaabi.ee 
