midagi." Rikkuse juures mõtleme ikka rahulolule ja headele asjadele, kuid kui mängu tuleb vaesus, siis sellega seondub meile alati midagi negatiivset. Kindlasti ei tähenda rikkus ja vaesus ainult ühte poolt materjaalset või siis hingelist. Matemaatiliselt väljendudes on tegemist kõikide liidetavate summaga, kus liidetavad muutuvad vastavalt sellele, mida inimene endale tähtsaks peab, millises keskkonnas ta elab, milline on vanematelt päranduseks saadud geenipagas ja nii edasi. Seega võime öelda, et kui inimene on saavutanud midagi sellist, millest ta on unistanud, või tunneb, et on eluga rahul ja õnnelik tema liidetavate summa rahuldab teda ta on rikas. Mida väiksem on liidetavate summa, seda vaesem inimene on. Rikkuse ja vaesuse mõõdupuuks võivad olla ka teiste inimeste silmad. Inimene, kes peab ennast vaeseks, ei pruugi seda alati olla teiste arvates. Pealtnäha vaene mees, kuid kes
assotsatsioon Lamarckiga, kes arvas, et elu jooksul omandatu on pärandatav. Baldwin proovis kaitsta end lamarkistlikuks tembeldamise eest, seletades, et lamarkistlik omaduste pärilikkus oleks lapse õppeprotsessi pärssiv, sest tal oleks juba olemas päritud mõttevorm, mis seaks piire. Lisaks mainib ta, et seesugune sotsiaalse pärilikkuse ja geneetilise pärilikkuse seos tuleneb orgaanilisest valikust, mis tähendab, et kuna samas keskkonnas elavatel organismidel on ka sarnane geenipagas, siis sarnaselt käitudes võivad avalduda samad omadused kindlas keskkonnas kohanemiseks. Intelligentsus ja semioos Hoffmeyer seletab, et tihti on märkamata jäetud võimalus loomade intelligentsust mõõta, jälgides looma võimeid kasutada semioosi oma eesmärgi poole püüdlemisel. Ta mainib, et üks oluline omadus, mida omavad pea kõik olendid, kes liiguvad, on propriotseptsioon – teadlikkus oma keha paikńemisest ning liikumisest. Maurice Merleau-Ponty arvates eelneb
annaabi.ee 
