(2) Liposoomid: DNA konstrukti ümbritsemine kunstliku lipiidmembraaniga.(2) Geeniekspressiooni inhibeerimine Kuigi suure osa geeniteraapia alastest uuringutest moodustavad mittefunktsionaalse geeni asendamisega seotud tööd, on teatud olukordades vajalik töötava geeni(de) (üle) ekspressiooni suunatud inhibeerimine. Seda on võimalik saavutada erinevatel tasemetel.(2) DNA tasemel A) Funktsionaalse geeni inaktivatsioon in situ homoloogilisel rekombinatsioonil vastavalt muteeritud geenikoopiaga.(2) B) Oligonukleotiidide kasutamine. Teatud tingimustel võib DNA moodustada kolmekordse heeliksi. Selleks disainitakse geenispetsiifiline oligonukleotiid, mis paardub kindla sihtmärk geeni järjestusega kaheahelalises DNA-s ja inhibeerib selle geeni transkriptsiooni. Üheahelalise oligonukleotiidi seostumine kaheahelalise DNA-ga toimub nn. Hoogsteen'i paardumise kaudu (vesiniksidemed). Selliste sidemete puhul on kõige stabiilsemad G
1. Somaatiliste rakkude ehk mittepärilik geeniteraapia 2. Sugurakkude ehk pärilik geeniteraapia Geeniteraapia on ravimeetod, mille korral kasutatakse pärilikku materjali ehk DNAd mingi kindla haiguse ravimiseks. Geeniteraapiaks on mitu võimalust, levinuim on viia organismi uus geen, mis toodab seal funktsionaalset valku ning aitab seega haigusega võidelda. Lisaks on võimalik haigust põhjustav ebakorrektselt töötav geen inaktiveerida või "välja lülitada" või asendada terve geenikoopiaga. Somaatilise geeniteraapia võib omakorda jagada kaheks. Kehavälise (ex vivo) geeniteraapia puhul muudetakse rakke väljaspool keha ning seejärel siiratakse tagasi organismi. Mõningates geeniteraapia kliinilistes uuringutes eraldatakse rakud patsiendi verest või luuüdist ja kasvatatakse laboris. Neid rakke nakatatakse viirusega, mis kannab ravi otstarbel kasutatavat geeni. Seejärel kasvatatakse modifitseeritud rakke veel mõni aeg laboris ning siiratakse patsiendile veeni kaudu tagasi
annaabi.ee 
