Dominantne letaalgeen sailib populatsioonis ainult juhul, kui tema penetrantsus pole absoluutne voi siis, kui neid mutageneesi teel pidevalt juurde tekib. Penetrantsus -teatud geenile vastava tunnusega isendite proportsioon seda geeni omavate isendite hulgas. Arvestades letaalgeenide penetrantsust klassifitseeritakse neid jargmiselt (Rosenbauer, 1969): Geeni tuup Penetrantsus (%) Letaalne 100 Subletaalne > 90 Semiletaalne > 50 Subvitaalne < 50 PARILIKUD TERATOOMID JA DEFEKTID Loomadel esineb geenidefekte sageli. Geeni defekt pohjustab halbeid organi arengus. Defekte esineb koikides geenides ja organites. Lisaks organite vaararenguile esineb ka ensuumide defekte (ensumopaatiad), mille tagajarjeks on organismi talitluse haired. Vaararendite klassifikatsioon Fenotuubiliselt jaotatakse vaararendeid Wiesneri ja Willeri (1979) jargi jargmiselt: 1) liigvaararendid e ekstsessvaararendid -organ on uliarenenud voi on neid arvult normaalsest enam.
Korduste arv on indiviiditi erinev. SNP – ühenukleotiidiline polümorfism - DNA järjestuse varieeruvus, mis väljendub ühe nukleotiidi muutumisel genoomis. 83. Milleks kasutatakse põllumajandusloomade aretuses ja veterinaarmeditsiinis geneetilisi markerid ? Abistavate meetoditena pärilikkuse selgitamisel kasutatakse mitmeid tsütogeneetilisi, immunogeneetilisi ja biokeemilisi uurimisi. Lisaks on tänapäeval tähtsale kohale tõusnud DNA uuringud, mis võimaldavad täpsemalt uurida geenidefekte (tuvastada nende asukoha genoomis, geenide siirdamisega selgitada nende talitluslikke omadusi jne.) või leida DNA markereid, mis on seostatavad teatud fenotüübiga. Viimasel juhul on võimalik uurida DNA-markerite olemasolu haigetel isenditel ning 87 teha sel moel selgeks haiguse pärilik etioloogia ja ka pärandumise seaduspärasused. Sellist analüüsimeetodit nimetatakse fenotüüp-marker analüüsiks. Rakendades seejuures ka statistilist modelleerimist, on saavutatud suurt
annaabi.ee 
